„Karge meri“

Karge meri

Eemal paistab Jõõrilaid, kui nüüd seista seal kitsal liivasel ribal ja vaadata ümberringi vahutavaid vesi?
„Eerik!“ hüüab äkki Kelli, „kas julgeksid minuga sõita Jõõrilaiule?“
Kas julgeks?
Poiss tõstab pea. Juba mustendavad pilved otse kesktaevas, piksehood käivad üsna lähedal. Tulised sähvatused rebivad taeva tükkideks. Veed on tuhmunud, seal kaugemal, Jõõrilaiu taga nagu otse mustendavad ja kohisevad. Mis tujud sel tütarlapsel on – säärase tormiga?
„Küllap julgeksin, kui tuleks tahtmine,“ lausub ta ükskõikselt.
„Aga ei tule tahtmist, eks?“ naerab Kelli.
Eerik Lamm tõuseb püsti, ega ta ole üks säärane liimukate ja molluskite uurija, üks tühipaljas vesikakandite ja kootvähkide koguja. On nähtud ja oldud hullemaiski tormides kui see siin. See siin on vaid suvise laine rõõmus vallatus. Ning poiss hakkab Epp Loona paati vette lükkama. Tagasiloksuv laine tõstab nad kõrgele ja viib kaldast eemale.
Tõepoolest, kas Eerik pole teinud esimeses tuhinas rumalasti? Nad võivad jääda tormi kätte ning ümber paiskuda. Kuid Jõõrilaid on ju lähedal, sinna pole täit kilomeetritki.
Kui nad jõuavad sihile, hüppab Kelli kaldale. Ta jalad on märjad, kuid ta ei hooli sellest. Siin kitsal liivasel pinnal seistes, keset lainetavaid vesi ja tuuli, tunneb ta end nagu lõhkuval hobusel. Vaatab võlutult ja süngelt.
„Hoia mind kinni,“ ütleb tasa, „mul käib pea ümber!“
Ta on närviline ja väriseb. Kitsad huuled on kaamed. Ja tal on tundmus, nagu hoiaks poiss teda ikka veel liig loiult ja kartlikult.
„Hoia tugevamini!“ ütleb jonnakalt.
Sealt tõusevad pilved nagu must müür, ja sealt, ja sealt! Mühisemine läheneb kiiresti, eemal algab valang. Üle mere on tulnud õhtune hämarus.
Ta rebib end äkki lahti. Ta hüppab paati ja haarab aerud.
„Kelli!“ hüüab Eerik Lamm hirmunult. „Ega sa üksi –?“
„Üksi!“ hüüab Kelli eemaldudes. „Jätan sind siia. See on karistuseks, et armastan sind! Ja ka seepärast, et sa ei julgenud mind hoida küllalt tugevasti!“

August Gailit

Pärnumaa

Gailit, August, „Karge meri“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 26–27