„Pidalitõbi“

Pidalitõbi

Tõmmanud pisut hinge, hakkavad nad jälle kolmekesi edasi astuma. Kui nad aga teelahkmele jõuavad, kus seisab post nagu rist musta lauaga, millele on suurte valgete tähtedega maalitud kohutav sõna „VATKU“ ja selle alla lauda lõigatud Vatku suunas sihtiva nimetissõrmega käsi, valdab poiste meeli hirm. Nagu käsu peale jäävad nad korraga seisma. Et mitte saapaid kulutada – väljas pole ka veel nii külm, on nad tulnud paljajalu –, ja kas ei või pidalitõbiste jalajälgedest mahajäänud lima nende paljaste varvaste vahele hakata ja sealt verre tungida?
Laes, olgugi mõtteis, märkab korraga puuduvat seni oma selja tagant kostnud jalaastumisi, peatub ja näeb tagasi vaadates endast üsna kaugele mahajäänud poisse.
„Noh, mida te siis sellest postist kardate?“
„Meil on paljad jalad.“
„Paljad jalad! Mis neist jalgadest! Egas ema enam teie jalgu näe.“
„Tõbised … haiged käivad veel paljajalu … viimaks läheb lima nende jalgadest kogemata …“
Laes vaatab maha vankriteele, kus kahel pool on rataste rööpad, keskel hobuste ja inimeste sõtkutud rada. Tõepoolest, poistel on paljad jalad, ta ise aga suurtes veesaabastes. Ning temagi, vana mees, nagu kardaks, mis siis veel poistest rääkida.

Aadu Hint

Saaremaa

Hint, Aadu, „Pidalitõbi. Vatku tõbilas“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1972, lk 52–53