„Sünnilinna visioon“

Sünnilinna visioon

Koidula seisab, kivist kannel käes.
Iiling merelt noogutama paneb flokse ta ees
ja õlgu kehitama siberi kuuski ta selja taga.
Keskpäevauimas pärnade all igavleb Pärnu.
Kõrgel laubal tusk, silmitseb lauluema teadmata mida.
Kas häirib tema kõrvu sõjalennukite vaibumatu melu,
mis lendu ähvardab ehmatada kuke kirikutorni otsast?
Või märkas ta kahte punaharjalist punkariplikat,
kalavõrkseelik traalimas asfaldilt kalu,
kes surmahirmus on pagenud merest? Laulik seisab,
jälgib nõutult ajaleheliblika kohalikku metamorfoosi:
postimees – kommunist – postimees.
Vahest mõtleb laulik ainevahetuse võimalustest
omaendagi kivist kehas. Kuid nüüd peab ta
koomale tõmbama oma kasina rüü: kohe-kohe
vihm oma valdusse võtab ta kandle, külmakanged sõrmed
keeltele surub lõdiseva isamaalaulu saateks.

Jüri Talvet

Pärnu

Talvet, Jüri, „Eesti eleegia 1978–1995“, Tallinn: Kupar, 1997, lk 61