„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“

Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad

Mõisameeste laager oli laialdane telkide ja hoonete kogu, osalt mõisa õue, osalt ümberkaudse välja peal. Terve laagri ja mõisa ümber käis palkidest ja mullast tehtud vall kahe väravaga ja mõne suurtükiauguga. Gabriel pääses kerge vaevaga väravast sisse, sest vahid olid joobnud ja ei pärinud tundmatu talupoja käest muud kui natukese õlleraha, mida Gabriel neile andis. Laagris valitses pidulik kära ja müra, sest nälginud mõisamehed olid mõne päeva eest „Liivimaa kuninga“ Magnuse asupaiga – Põltsamaa alevi kallale kippunud, kuna „kuningat“ ennast seal ei olnud, ja pärast rikka alevi paljaksriisumist rohke saagiga tagasi tulnud. See oli mõisameeste igapäevane käekäik. Ümberkaudne maa oli nii paljaks tehtud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma pani. Siis mindi „sõja“ nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.
Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud – ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!
Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid, prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis:
„Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.“
„Kas seesama oligi?“ hüüti mitmest küljest.

Eduard Bornhöhe

Raplamaa

Bornhöhe, Eduard, „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“. – Tartu: Elmatar, 1996, lk 17–19