„Hõbevalgem“

Hõbevalgem

Sepp küünitab vaka poole, et linnaloomaga toidunosu jagada, ja käsi tardubki õhus.
Naissaarel, Hülgekari nukal hiilab vaevuaimatav säde. Mees ajab end põlvili, pilk saare mustaval viirul, käsi kobamas tõrvaseid männihalge, ja samas läigatab kauge säde, nagu oleks tuul sellest üle käinud, paisub leegiks, lahvatab kirglevaks lõkkeks. Nüüd pole aega kaotada. Kuiv kadakas võtab särinal tuld, tõrvahalud paiskavad sädemeid kahvatusse taevasse, koit taganeb, kahe lõkke tulesild sirendab üle lahe sinise põhjatuse.
Suurepea ja Kakumaja ohutuled vastavad. Pikal jalal kajab lokulaul. Revala ärkab.
Aeglaselt, otsekui hommikutuult enda ees ajades, ilmuvad saarte tagant esimesed purjed.

Lennart Meri

Harjumaa

Meri, Lennart, „Hõbevalgem“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 8