„Ikka veel pole ma suutnud“

Ikka veel pole ma suutnud

Ikka veel pole ma suutnud
nutta välja oma vihma
seda on padupilvede viisi
siin pajuvõsa laiuskraadil
Ja ikka pole ma suutnud
laulda välja oma poollootust

Palju poollootusi ja padupilvede viisi vihma
minus
siin ühetaoliste ootajate perroonil
kaduva kevadpäikese all
Kauguses müriseb rong
läheneb rappudes

Ei laulu ega vihma

Rong võtab meid peale
Istume kõigume vaikime
väljume
ikka vihma
ikka poollootust täis

Vilivere
kraavid jääkirmesed
muld ärkavaid vihmausse täis

Kohila
haabadel pajudel leppadel lehed

Lohu
uusi lõhnu lubadusi
katustel sammalt ja keldrikatusel
kadakaid

Hagudi
unustasin väljuda
unustasin võtta kaasa
ühe halja oksa

Keava
päevad juba lühemad
ööd pikemad
lindudel on veel aega

Lelle
lumi jälle helbnemas
luikede kurgede kolmnurgad lähevad
pilvi valusalt kriipides

Puud paljad
Künkad lagedad
Tuul mis ei lase enam
elaval elada
surijal rahus surra

Tuul
ma tahan sinuga koos
nutta välja oma vihma
vastu selle planeedi
arga lootust
heitunud lootust
siiski mitte veel luhtunud
lootust
omaendagi lootust
mis on ikka veel
poolik nagu kuu

Kristiina Ehin

Raplamaa

Ehin, Kristiina, „Emapuhkus“. – Kirjastus Pandekt, 2009, lk 81-83