„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“

Kui Anija mehed Tallinnas käisid

Kui ta mõisa majandushoonete vahelt läbi ja opmannimajast mööda oli jõudnud, piiras teda vana, ilus puiestik lopsakate pärnade, jalakate ja saartega, mille seast mõned sihvakad paplid nagu määratud vihad üles vibasid. Selle puiestiku serval, madalal kingul, seisis tõsise ja uhke näoga härrasmaja. Ta esist ehtis ümmargune võlvitud kallastega tiik, mille rohelises, kõntsaga kaetud vees aerutasid paar helevalget luike, päid taoti põhja pistes. Lillepeenrad palistasid tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju vapp vaatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohvi seest alla.
Mait jäi puude vahele seisma, vaatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kellelt kõige paremini paruni järele küsida? On ta kodus ja võtab ta praegusel tunnil ette? Härrasmaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas oodata, kuni keegi ilmub, või otsekohe majja minna?
„Poiss, mis sa vahid siin?“ käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.
Kui ta ümber vaatas, seisis tema ees umbes ta enese vanune, pika, saleda kasvuga poiss, kelle peen ülikond, helevalge krae ja õrn, päevitamata nägu külapoissi kahevahele ei jätnud, et tal mõne mõisa-noorhärra või ka noorisandaga tegu on.
Mait teretas.
„Voatan, kust uksest tohiksin mõisasse minna,“ kostis ta aupaklikult.
„Kelle juurde tahad minna?“
„Parunihärra juurde.“
„Mis sa parunihärrast tahad?“
„Oli natuke asja.“
„Mis asi see on?“
„Seda ei või teistele öelda.“
„Soo!“ Peen noormees astus ligemale ja vaatas võõrale külapoisile uudishimulikult näkku. „Miks sa ei või seda teistelegi öelda? On see mõni sala-asi?“
„Jaa.“
„Aga mina olen noorhärra, parunihärra poeg – mulle võid ikka öelda.“
[---]
„Mis sul seal kotis on?“
„Ei midagi.“
„Kuidas – ei midagi? Seal on ju üsna suur asi sees!“
„Aga mitte noorhärrale.“
„Kellele siis?“
„Parunihärrale.“
„Näita siia!“
„Sa ei näita.“
„Ei näita?“
„Ei näita.“
Kauemini ei suutnud noor saks end talitseda. Ta koerapiits vihises läbi õhu ja käis poisile plaksti pähe. Siis asus ta räpakalt Maidu kompsust kinni. Tekkis lühike rübelemine. Varsti aga lendas noor parun tuigerdades tagasi ja pidi peaaegu selili kibuvitsa-põõsasse kukkuma. Ta oli Maidu tugevat teomehekätt tunda saanud.

Eduard Vilde

Harjumaa

Vilde, Eduard, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. – Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, lk 27–29