„Lui Vutoon“

Lui Vutoon

„Põhja-Eestist avastatud Ülemiste Keskuse nimeline hauakamber pärineb tõenäoliselt 21. sajandi esimesest poolest. Ekspertiis kinnitab, et hauakamber ehitati välja mitmes järgus, oletatavasti seetõttu, et kliendist kuningas ei jäänud esimeste versioonidega piisavalt rahule. [---]
Hauakambri nimi on kuni kuuemeetriste tähtedega kinnitatud ehitise kõigi nelja ilmakaare poole avanevate sissepääsude kohale. Nimetus ise koosneb kahest sõnast: Ülemiste ja Keskus. Etümoloogiline analüüs viitab võimalusele, et hauakamber rajati isikule, keda peeti teistest ühiskonnaliikmetest ülimaks. [---] Kõige keskmes asus surm, ümbritsetuna ülepaisutatud küllusest.
Erinevalt neli ja pool tuhat aastat vanematest Egiptuse püramiididest, mis paistavad silma diskreetsuse ja monumentaalse geomeetrilise lihtsusega, kerkib Ülemiste hauakamber esile oma avarate sissepääsude ja kutsuvaid sõnumeid täistikitud arhitektuuriga. [---]
Ülemiste keskuse kõige suurem sissepääs asub läänepoolses küljes, lubades pidada seda hauakambri peasissekäiguks. Uks avaneb avarasse halli, mis ulatub hauakambri katuseni. Keset halli leiame eest iseliikuva trepi, mis arheoloogide kinnitusel tulid laialdaselt kasutusse juba 20. sajandi esimeses pooles. Trepp viib meid teisele korrusele, kust avaneb ligipääs kesksel kohal asuvale kuninga surikambrile. Surikamber ise on avar, klaasist seintega ruum, mis on täidetud väga erinevate mööbliesemetega, kõigil kaasas korrektsed ja kohati lausa naeruväärse põhjalikkusega koostatud kasutusjuhendid. [---]
Erinevalt vanematest püramiidikujulistest hauakambritest, mida kasutati suure populaarsusega eelkõige Põhja-Aafrikas ja Kesk-Ameerikas, sisaldab Ülemiste surihoone ohtralt eri suurusega ruume, kokku kahel, paarikümne tuhande ruutmeetrisel korrusel. Kui kvantiteet kõrvale jätta, siis külvati sarnaselt muistse Egiptuse matusetraditsioonidega ka Ülemiste hauakambri surnud isand üle kõikmõeldava kaasavaraga eluks surmajärgses maailmas.
Ülemiste kuninga kaasavara koosneb mitmesajast tuhandest eri otstarbega esemest, mida enamasti pole mitte üks, vaid mitu eksemplari. Ainuüksi ajanäitamise seadmeid, mida tänapäeval keegi enam ei kasuta, loendati kokku üle tuhande ühiku. Jääb siiamaani mõistatuseks, miks väiksemaid neist endale isegi randme külge kinnitati. [---]“
Las siis kuradid nuputavad seda va Põhja-Eesti vaarao nime, millega oma lihtsameelseid kaasaegseid rabada. Calvin Esimene, Giorgio Teine, Johnnie Kolmas või Lui Viimane. Kaubast oled sa võetud ja kaubaks pead sa tagasi saama. Tutan-faking-hamen. Töödelge mu armastus ümber või pistke klaaskupli alla, mul savi.

Armin Kõomägi

Tallinn

Kõomägi, Armin, „Lui Vutoon“. – Tallinn: Tuum, 2015, lk 260–264