„Maardurand“

Maardurand

1
Ja ikka mäletan sind, Maardurand:
mäe veerul, mere vastas väike maja,
kõik aknad lahti öö- ja päevaaja,
ning tuppa kostis nagu taevaand

lõo lõõritusi, – kuis mind vaimustand
see väike väsimatu sillerdaja! –
Siis laine loisk, kord vali pahvataja,
kord leebe luilutus kui andeksand.

Puhk-puhult merilinde valge lend,
– kui tulbid punased neil sirged jalad –,
kuis hüüded muutusid neil halinaks!

Külg külje kõrval nagu õde-vend,
kui õhtu roosatas kõik rannaalad,
nad kivel istusid siis – kaks ja kaks.

2
Mu ase oli vaikses kalurmajas,
sääl veetsin suve mõne üksildase,
jalg radu all kuldurvalise kase
ja valgeis õites pihlasalga ajas.

Hallsinivööna meri voogav rajas
sääl kogu õue. Unuda ei lase:
tõin endaga ta koha salajase:
ja tema hinguse, mis kõikjal kajas.

Kui haihtuv udu võrgu kõrval võrk
all rannas õõtsus leebe tuule tõstes.
Ma luitel uitsin kogu päeva kestes:

kui uus ja voogav kõik see vana, hõrk
ja karge laineluule: pisarnestes
tõi oma tänu süda, õnnest nõrk.

3
Ah, igast aknast sinas sisse meri:
kuis virvendas ja sädeles kõik vesi!
Eks olnud päikse kullast-nõrguv käsi
ta üle paisand sätendavaid teri!

Mu virgund meeled, nautimisel päri,
jõid seda sära, puhtamat kui mesi;
ju varahommikul, kui kaste pesi
mu sooje jalgu, hõisahtas mu veri.

Siin roosatasid vanad õunapuud,
sääl lillatasid laiad kartulpõllud,
maad lõbustasid lillehulga möllud

ning sängi ju mul naersid kirsid suhu
kui õhetavad suudlusvalmid suud,
ja sirellõhn mind meelitas – teab kuhu …
[---]

Marie Under

Harjumaa

Under, Marie, „Mu süda laulab“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 56–57