80

„Ma tulen kohilast …“

Ma tulen kohilast …

ma tulen kohilast
kapa-kohilast
kas see on siis päriselt olemas
päritakse minult
ega ma ei teagi

männik on ja
kõrts võib olla
mõni bänd mõni habemega nali
millest ma midagi ei tea

tean et põõsad ja puud
meie maja taga on talumatult kõrged
jalgpalli ei saa mängida
lapsed on toas

elu on paremaks läinud
meie maja on juurde võtnud
et inimestel seal sees poleks talvel külm
maja katab mingi moodne vooder ning aknad
näevad seepärast kuidagi õnnetud välja
veel pisemad kui vanasti
nad ei saa justkui hingata
nagu väikesed lapsed vanaema
paksu töökaaslase karmis kallistuses
vastutulija vaatab kapa-kohilas sügavalt silma
mitte et ta mind ära tunneks
vaid et olen võõras
käin liiga kiiresti
kuigi kõik on nii lähedal

kuhu sa tormad kapa-kohilas
pealinna rütmis
siin peab sööma moskva saia
peab olema aega
et süüa moskva saia
kell üksteist kaksteist või üks

siia peab tulema naisega et näidata
kus ma jooksin oi kuidas jooksin
peab tulema pojaga et jutustada
kuidas ma jooksin
kas kiiresti küsiks tema
kõige kiiremini poiss
kõige kiiremini
otsiksin diplomi välja
kolmkümmend meetrit
esimene koht
minu nimi

mis lood sinuga on
või kes sind öeldakse olevat
mu kapa-kohila
oled sa minu
on see minu öelda
kelle tütar või ema sa oled
liiga väike et olla linn
ja suurem kui nii mõnedki linnad

millest sa mõtled kui rongid sõidavad mööda
millest sa mõtled kui surevad need kellel on meeles
munakivid su peatänaval
millest sa mõtled …

Kaarel B. Väljamäe

Raplamaa

Väljamäe, Kaarel B., „Kohvi kõrvale“. – Tallinn: Verb, 2015, lk 39–41

Teksti luges: Leino Rei