„Mehitamata inimesed“

Mehitamata inimesed

Kiirustasin ennast instituudi võrku logima, et väravat avada, ja see läks lahti täpselt ajaks, kui sinnani jõudsime. Taat noogutas tunnustavalt. Arvestades, kui külmavereliselt oli ta kaks turvameest maha lasknud, oli mul tema tunnustusest ükskõik. Motikas peatus keset asfalteeritud õue. Valvuriputkast tuli välja imestunud turvamees. Ta oli nõutu nii selle üle, et värav ise lahti läks, kui ka võõra, motikaga vanamehe peale. Kahtlevalt näppis ta šokkerikabuuri. Nähes mind külgkorvist välja ronimas, tundis ta mu ära ja viipas tervituseks käega. Vanamees kobas juba oma kaheraudse järgi, kuid ma raputasin keelavalt pead. Juba praegu oli liiga palju laipu. Ma ei kujuta ette, mismoodi me pärast edasi peaksime elama.
„Kare võttis ühendust,“ ütles turvamees. „Käskis kohe mupole teatada, kui sa peaksid koos mingi koeraga lagedale ilmuma.“
Kare? Muidugi, tema ajurit ma ju ei blokkinud ära. Minus tõusis jõetu viha.
„Teatasid siis või?“ küsisin ükskõikse häälega.
„Nojah,“ vastas ta.
„Väga hea,“ kohmasin ja pöördusin külgkorvi poole, avasin jaki hõlmad ning panin käe leekuripärale.

Maniakkide Tänav

Jõgevamaa

Maniakkide Tänav, „Mehitamata inimesed“. – Tartu: Fantaasia, 2013, lk 214–215