„Narva kosk“

Narva kosk

Tulen Peetri platsilt Tallinna maanteele, siis keeran mingit mulle tundmatut uut tänavat pidi raekoja poole. Raekoda on ainus hoone, mis veel tuttava kujuga silma köidab. Kogu tänavavõrk on uus, läheb risti üle kunagise linnasüdame. Mul on tunne, nagu rabiseks astumise all kiviprügi, puruksjahvatatud majad. Panen jalga ettevaatlikult maha. On nõnda, nagu kõnniksin vanal surnuaial.
[---]
Hetkeks tekib kiusatus raekotta sisse astuda ja otsida üles see aknaalune, kus seisis kunagi laud minu suure ja kandilise musta „Underwoodi“ masinaga, paitada peoga valget kahhelahjukülge, avada Daumani kabineti uks ning kujutleda ennast nende seinte vahel viivuks tagasi tollesse lihtsameelsesse ning elevasse aega. Küll me alles lõime linnapürjelid tummaks oma vabrikurahva uljuse ja hakkamise ning kisakõrise iseteadvusega! Pugesid kaitsvate kivimüüride vahele, kindlate kivikatuste alla ning virutasid tammepuust uksed pauguga kinni. Meid tuli igast kandist, Paemurrust ja Juhkentalist, Linavabrikust ja Jaanilinnast, Kreenholmist endast rääkimata – seal kääris lõviosa Narva mässumeelsest pärmist. Et meid ka nii tohutult palju kogunes! Kui vahvalt me seitsmeteistkümnenda suvel „Võitleja“ karskusseltsi üle võtsime. Astusime aga vaga nägu tehes ükshaaval seltsi liikmeks, kuni meid kogunes tubli enamus, Kingissepa valisime juhatajaks, ja karjusid pürjelid mis nad karjusid, me hääletasime nad lihtsalt maha. Kadusid kui sinine ving. Pärast saime ka linnavalitsuse enda kätte. Kahju, et meile oli nii vähe aega antud. Viimati olin siin tööl paar nädalat enne kaheksateistkümnenda aasta lõppu, Töörahva Kommuuni aegu, siis Daumanit enam meiega koos raekojas polnud. Kui soome valged jaanuaris linna tungisid, lasksid nad mõned sealsed ametnikud ilma kohtuta maha, mina ei jäänud neile õnneks pihku ja keegi ei andnud ka ära, aga mõned päevad hirmupiina tuli üle elada.

Vladimir Beekman

Ida-Virumaa

Beekman, Vladimir, „Narva kosk“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 153–154