„Porkuni preili“

Porkuni preili

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
käib heitlevalt üles ja alla,
veeroosest suvel ja talvel jääl
kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,
mis vee all ei leia rahu:
võib puhata tiigis küll kuub ja king,
kuid neitsihing sinna ei mahu.

Miks peab siis see neitsi puhkama vees,
kui teised puhkavad mullas?
Sest et armu okaspärg otsa ees
oli kanda tal juuste kullas.
[---]

Et elas sääl Porkuni kindluses
üks tütarlaps kaunis ja vaga,
ei isa, ei ema hoidmises –
üks vend tal oli aga.

Vend rüütlina roitis sõjamaid
õe vagusi oodates kojas,
kes ootas talve, ja sedamaid,
kui vesi liigahtas ojas,

toad jättis, mis sada kord läbi käind
ta ikka ja jälle uuest’,
kus aknal seisnud ja jälle läind –
Nüüd kevad ta haaras kuuest.
[---]

Marie Under

Lääne-Virumaa

Under, Marie, „Mu süda laulab“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 260