112

„Raudsed käed“

Raudsed käed

Villem Luik oli raudteejaamas Hindreku abil oma ühteseotud kraamikotid õlgadele tõstnud, nii et nad tagant selja ja eest rinna peale rippusid. Miinakest käekõrval talutades sammus ta nüüd üle raudtee ja siis Joa laia, hästi prügitatud teed mööda selle suure ja toreda hoonetekogu poole, mida talle kui Kreenholmi vabrikut juba vaguniaknast oli näidatud. Isa ja tütar silmitsesid nägusaid hooneid, mille vahele nad varsti jõudsid, ning puhtaid avaraid tänavaid suure uudishimuga. Pilt, mis külamehe silma ees seisis, käis suurepärasuse poolest üle kõigist kodus tehtud ettekujutustest. See polnud ju paljas vabrik tööliste hurtsikutega, nagu Villem oma meeles umbkaudu oli soninud, vaid see oli linn, ja veel milline ilus linn! Uulitsad risti-rästi, seejuures laiad, sirged ja siledad, kahe-, kolmekordsed kivi- ja puumajad, korralikult värvitud või krohvitud, numbrid küljes, paljudel aiad ja aiakesed akende all ja kõigil korstnad peal! … Tänavatega vaheldusid ruumikad, hästi prügitatud platsid; jalgteed ja isegi suurem osa päris uulitsaid olid kõvakshangunud tõrvakarva ollusega kaetud, mille nimegi külamees ei tundnud, – siledad ja libedad nagu tantsupõrand. Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul kõik põlevad, siis kõnni ju nagu päikese paistel!

Eduard Vilde

Ida-Virumaa

Vilde, Eduard, „Raudsed käed“. – Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 14

Teksti luges: Tarvo Sõmer