„Saaremaa kohal“

Saaremaa kohal

On midagi nimetu-kallist,
mida seletada ei saa,
ses kõlas karehallis.
Hea on lausuda: Saaremaa!

Seal ta on. Siit vaadates alla
nende valgete pilvede seest,
näen, kuidas ta rahutu kallas
nüüd lahku lööb säravast veest.

Veel ta lahtede sinasse upub,
üksnes laiud on nähtaval
nagu väikesed kollased nupud
meremaast, mis lainete all.

Ja üle siis kadakalaante
kord valgust, kord varjusid käib.
Tuul tolmuga lehvitab maanteel,
vahuviirgudes sätendab väin.

Seda tuult ja lõhnu ma tunnen –
metsakohaga jootis ta mind
või tungis mu lapseunne
kui ööde ja tormide hing.

Debora Vaarandi

Saaremaa

Vaarandi, Debora, „See kauge hääl“. – Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 15