„Sügisball“

Sügisball

Ometi armastas Eero vaadata monstrumeid, mida ta igal hommikul muutumatult oma vaateväljalt leidis. Ta tundis nende vastu teatud leebust siis, kui võttis neid lihtsalt kui nimetuid suuri objekte erinevas valguses ja erineva ilmaga. Inimlik oli ju kõrvaldatud, individuaalne ei seganud, maitsetel polnud rolli, jäi ainult puhas vorm. Suured nelinurksed kastid väljadel, suured monumentaalskulptuurid. Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud partele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni – ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis vaid veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümbritses. Oli tarvis aknale minna.
Paneelid pimestasid Eerot kuumal suvepäeval, olid kui Sahara valged kõrbelinnad, kus Eero polnud kunagi käinud, kuid mida ta oma vaimusilma ees küllalt oli näinud. Õhtuti paneelid närbusid, kuid pakkusid ka siis huvitavaid tonaalsuse-elamusi. Vahel paistis majadele otsepäike, aga maja taga oli taevas tõusvast äikesepilvest must. Maja oli siis nagu valge lootusesaar hävingu ja kaose ees. Vahel loojangutunnil hirmutas maja must siluett oma urbanistliku jõhkrusega, tekitas ülevaid, ent kurbi mõtteid. Imelikud olid majad pärast torme – kord lumest laigulised, kord vihmast mustaks pestud –, nagu varemed, nagu mälestused surnud kultuuridest, nagu džunglilinnad pärast väljakaevamist.

Mati Unt

Tallinn

Unt, Mati, „Sügisball“. – Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 14–15