4

„Tõde ja õigus II“

Tõde ja õigus II

Varsti leidiski ta otsitud valge kivimaja, mille uksest praegu keegi sisse lipsas, lastes vilksatada valgusejoa Indreku kõrvale tänavale, kus ümarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seestpoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees mingisuguses vormimütsis välja astus. Indrek kahmas mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivimaja haavata. Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:
„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.“
[---]
Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu.

Anton Hansen Tammsaare

Tartu

A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus II“. – Tallinn: Avita, 2009, lk 10–12


Teksti luges: Hannes Kaljujärv