52

„Vee peal“

Vee peal

Nii vaikne on. Surmvaikne … Ja nii mõnus nagu vati sees. Juba on päris valge, aga ei tuult ega puhangut, mitte ühtegi loksatust. Mitte midagi peale udu. Ja millise? Ma tahan uskuda, et nii paksu udu päris maailmas ei olegi ja kui hauatagune maailm on olemas, on ta just selline.
Jah, ja siis on ju terve Tamula järv praegu paate täis … Kui see enam ongi järv – see võibki olla terve kallasteta maailm, täis vett ja udu. Ja paate, surnud hingedega. Keegi ei saa läbi udu teiseni, keegi ei näe, ei kuule, udu kaitseb surnud hingi üksteise eest … Elavate eest ka, loomulikult …
Hingamine teeb häält, see ongi ainus heli. Hauatagusesse maailma see ei sobi, Kolja rikub kõik ära.

Olavi Ruitlane

Võrumaa

Ruitlane, Olavi, „Vee peal“. – Tallinn: ZA/UM, 2015, lk 107


Teksti luges: Tarmo Tagamets