„Veli Henn“

Veli Henn

Mina kõhklesin ikka veel, kuid Henn ei jätnud järele. „Kniks-Mariihen on ka koju tulnud, meie võime pärast Nõunile sisse teda vaatama minna,“ ütles ta tähtsalt.
Soo, soo, või Kniks-Mariihen kodus. See uudis huvitas mind.
Kniks-Mariiheniks nimetasime meie Nõuni Jaagu viimast tütart, vana Jaagu „äbarikku“, kuidas see oma kõige nooremat last ja pesamuna ise armastas nimetada.
[---]
Nüüd oli Kniks-Mariihen kergema elu kooli lõpetanud ja ära koju tulnud. Minu rehnungi järele pidi Mariihen juba ka kaheksateistkümmend aastat vanaks saama. Viimasel aastal ei olnud ma koolivaheajal teda silma saanud, – lapsena oli ta mulle väga meeldinud. Tühi teab, kas uudishimu juurde ka veel kena kevade kaasa mängis või mis, aga mina Hennule enam pikemalt vastu ei punninud, meie läksime – pardijahile.
Nõuni järv on just Nõuni talu külje all. Ilus heinamaa piirab seda, järve kaldal kasvavad lepad. See on hää tubli ja lai vesi ja ehib tõesti ümberkaudset maad.
Päike oli veel kõrgel, kui meie, vana Karja-Valka ühes, järve poole sammusime. Valka nuusutas tee ääres kõik kivid ja kännud läbi, igal pool oli tal tegemist jälgi leida ja jälgi jätta. Ilm oli nii soe ja õhk nii pehme, nagu sula mesi voolas ta kopsudest läbi. Värskelt küntud muld tee ääres hingas seda elustavat lõhna välja, millele põllumees nime ei tea anda, aga mida tema nina siiski selgesti tunneb. Mina mõtlesin Kniks-Mariiheni pääle ja tundsin enese nii kerge ja kärme olevat, kakskümmend aastat noorema. „Oh kevade, ilmamaa ehe, sa“ ju „rõõmustad südant ja meelt“. Minule oleksid või laulud pääle kippunud, kui Henn ei oleks keelanud.

August Kitzberg

Viljandimaa

Kitzberg, August, „Külajutud“. – Tallinn: Eesti Raamat, 2002, lk 264–265