„Võid igavesti mõtlema jääda...“

Võid igavesti mõtlema jääda...

Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest
Sulatuline päikesevihk kihutab kuuli
su pähe kuppelmaastiku õnaras augus
Nartsisside Tulpide valgepunased vered
vahelduvad Sirelid varistavad õnne-
õisi viieharulisi lubadusi kolmekurbuse
asemel Aeglaselt pöörlevas suves
puituvad puude lehed Rohumets kerkib vööni
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva päeva laulu Sina aegade sisse
mässitu võtad hommikul vikati
Kõik on sulle antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
rohi Aed kasvab kord taevani

Ene Mihkelson

Võrumaa

Ene Mihkelson, „Elujoonis”. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 32